Inimesekesksus. Algatuseks lihtne mõtisklus.

Puhusin blogile, mille kolmandat uue-tulemise-sissekannet Sa praegu silmitsed, algatuseks elu sisse tõenduspõhise praktika teemadega. Lubasin helges tulevikus eelmisel kuul avaldatud muretsemistele lisada veidi lootust: kirjutada sellest, mis ja kuidas on võimalik, et taastusravile (meenutan siinkohal, et kasutan termineid taastusravi ja rehabilitatsioon sünonüümidena, vabandan nende eest, kelle hari sellest tooni või kaks punasemaks läheb) tõenduspõhisust koguda. Kuna täna, uut postitust kirjutades, sajab minu akna taga halli vihma, ei ole helge tuleviku saabumise tunne sugugi päral. Sestap, hea lugeja, mõtisklen seekord millestki muust, millestki inimlikumast – inimesekeskusest ja sellest, mis võiks nimetatu saavutamisele meie valdkonnas kaasa aidata.

Inimesekeskus on ühest küljest lihtne mõiste. Tervishoius on see tugevamalt kanda kinnitanud eelmise sajandi seitsmekümnendatest aastatest, kandes sageli loosungit „no decision about me without me“ (ilusas eesti keeles: et ükski minuga seotud otsus ei oleks tehtud minuta). Kui see jagatud otsuste langetamise filosoofia inimesekeskse taastusravi osutamise vankri ette rakendada, oleme hea mitu sammu lähemal praktikale, mis aitab meil toetada inimest tema teel parema elukvaliteedi suunal.

Mina isiklikult olen olnud aastaid skeptiline elukvaliteedi objektiivse hindamise teemadel, sest tundub pea võimatu ühe mõõdulindiga mõõta midagi nii subjektiivset nagu seda on elukvaliteet. Minu ajule sobib paremini mõelda rahulolust eluga (inglise keeles life satisfaction). Õnneks on ka see kontseptsioon täiesti olemas ning sageli elukvaliteedi mõõtmisel kasutusel. Niisiis, kuidas me saame teha oma tööd nõnda, et inimeste rahulolu nende eluga oleks väga hea, ka siis kui neid on tabanud karm saatus koos kroonilise haiguse, traumajärgse toimetulekumuutusega või muu taoline?

Taastusravi ja rehabilitatsiooni valdkonnas töötavad inimesed kipuvad siinkohal tihti hõikama enese sees või valjult teistelegi, et aitame inimestel saavutada võimalikult head iseseisvust nende igapäevaelus. Mis ei ole sugugi vale ning sageli on iseseisev hakkamasaamine igapäevaste tegevustega – riietumine, tualetis käimine, pesemine jne – suur edusamm, aga rahulolu pakkuva elu elamine on sellest mitmekesisem, tähendab enamat. Samuti on vaid iseseisvale toimetulekule keskendumine justkui teade sellest, et need, kelle jaoks iseseisvus igapäevategevustes võimalik ei ole – ja neid inimesi on olemas palju – justkui ei saagi kunagi rahulolu pakkuvat elu elada. See, ma loodan, et oled minuga nõus, ei kõla üldse hästi, sest nii Sina kui mina teame, et see ei tohiks olla – ja õnneks ei olegi – õige.

Autonoomsus – võimalus langetada ise enda eluga seotud otsuseid – ning sotsiaalne kaasatus – töötamine ja/või õppimine, toimivate sotsiaalsete suhete olemasolu, kuulumine gruppi, mis on laiem kui perekond – on kaks kontseptsiooni, millele mõtlemine ja mille kaasamine taastusravi eesmärgistamisesse ja osutamisesse loob märkimisväärselt laiapõhjalisema lähenemise ning paremad šansid suurendada inimese rahulolu eluga.

Ükskõik, kas suuname oma mõtted laiapõhjaliselt kõigile kolmele eelmainitule või eelistame mingil põhjusel ühte, on inimesekeskse lähenemise võti oma patsiendi tundmises. Ei piisa vaid haigusloo detailidest ning nimest ja vanusest, on oluline rakendada protsesse ja võtta aeg, et teada inimese eluolukorda, (l)ootuseid, hirme, meeldivaid ja ebameeldivaid tegevusi, olulisi inimesi ja kohti, elu- ja töökoha korraldust ja kõike muud, mis teeb inimesest just tema. Samuti peame mõistma, et päevad ei ole vennad, mistõttu on tähtis panustada inimese tundmisele hetkes – siin ja praegu. Kuidas me muidu saaksime professionaalselt toetada tema autonoomsust, iseseisvust ja sotsiaalset kaasatust?

Inimesekeskse lähenemise lukuauk on spetsialisti taipamine, et tema roll ei ole anda vastuseid, pakkuda välja lahendusi või võtta vastutus positiivsete tulemust eest. Kaasaegne rehabilitatsioonispetsialist kaasab, suunab, toetab, tajub, kuulab ja kuuleb, peegeldab, loob võimalusi ehk teeb kõike seda, mis aitaks inimesel õppida ise olukordi tajuma, küsimusi esitama ja abi küsima ning lahendusi leidma. Sealjuures on spetsialist viisakas ja austav, arvestab eetilisi ja moraalseid raskuseid.

Akna taga sajab ikka halli vihma, aga kell on ennast keeranud suveajale. On lootust.

Kadri Englas  I  HNRK arendus- ja kvaliteedijuht o Otago ülikooli meditsiiniteaduste doktorant o rehabilitatsioonientusiast

Viiteid käsitletud teemadega seotud artiklitele:

Clapton J and Kendall E. Autonomy and participation in rehabilitation. Time for a new paradigm? Disabil Rehabil 2002; 24(18): 987–991.

de Silva, D. (2011). Evidence: Helping people help them- selves. A review of the evidence considering whether it is worthwhile to support self-management. London: The Health Foundation. Retrieved from http://www.health. org.uk/publication/evidence-helping-people-help-themselves

Diener E, Oishi S and Tay L. Advances in subjective well- being research. Nat Hum Behav 2018; 2: 253–260.

Gooden-Ledbetter MJ, Cole MT, Maher JK, et al. Self- efficacy and interdependence as predictors of life sat- isfaction for people with disabilities: implications for independent living programs. J Vocat Rehabil 2007; 27(3): 153–161.

McClure, J, Leah C. Is independence enough? Rehabilitation should include autonomy and social engagement to achieve quality of life. Clin Rehabil 2021; 35(1) 3–12

Jones, F., Mandy, A., & Partridge, C. (2009). Changing self- efficacy in individuals following first stroke: Preliminary study of a novel self-management intervention. Clinical Rehabilitation, 23(6), 522-533

Sadaah MA. On autonomy and participation in rehabilita- tion. Disabil Rehabil 2002; 24(18): 977–982.

Siegert RJ, Ward T, Levack WMM, et al. A good lives model of clinical and community rehabilitation. Disabil Rehabil 2007; 29: 1604–1615.

Sim J. Respect for autonomy: issues in neurological reha- bilitation. Clin Rehabil 1998; 12(1): 3–10.