Juhi mõte: rehabilitatsiooni on ühiskonnale tarvis
Me elame ajaloos. Tahame me seda või mitte. Nii mööduv 2025. aasta kui kogu otsa saav XXI sajandi esimene veerand on seda meile korduvalt näidanud. Pidevate muutustega toimetulemine nii professionaali kui inimesena on tõenäoliselt inimeseks olemise üks suurim stressiallikas. Iseäranis ajajärgul, mil muutused juhtuvad kiiremini kui silmapilgutus. „Anna aega atra seada!“ tahaks sageli hõigata universumi poole. Mõnikord hõikamegi.
Kui tihti on nii, et raputused on suuremad kui oma tagaaed, siis lõppev aasta on toonud ohtralt olukordi, mis puudutavad otse südamesse ning nõuavad mitte kohanemist vaid oma eksistentsi aluste läbimõtlemist. Mis on rehabilitatsioon? Milleks rehabilitatsiooni tarvis on? Kuidas see peaks olema korraldatud nii tavapärases kui erakorralises olukorras? Selliseid ja sarnaseid küsimusi oleme pidanud 2025. aastal küsima ja neile vastama rohkem kui mitme mätta otsast kiigates, nii isiklikult kui kollektiivselt. Need on olnud seotud mõnusate sissevaadetega, usina õppimisega, ootamatute vaidlustega, ehmatavate pettumustega, õhinarohke katsetamisega, kõikehõlmava ahastuse ja pisukese lootusega, mitmesuguste maailmaparandusmõtetega.
Ühest küljest on need tunded ja kogemused seotud sellega, et veetsin sel aastal omajagu aega enda doktoritöö kirjutamisega. Olles sellega lõpusirgel, olid kirjutamise teemad seotud aruteludega sellest, mida ja kuidas me rehabilitatsiooni uurides tegelikult uurima peaksime. Olen oma doktoritöö raames sukeldunud neurorehabilitatsiooni, iseäranis traumaatilisest peaajukahjustusest taastumise, maailma ning viimase seitsme aasta jooksul jõudnud selgele arvamusele, et kui me soovime keerukate tervisehädadega inimesi tõhusalt aidata – mitte ainult ravida vaid ka nende elamist toetada –, peame kollektiivselt kriitiliselt vaatama mitte ainult seda, kuidas me rehabilitatsiooni uurime, vaid ka seda, kuidas me seda korraldame. Sealjuures on oluline märkida, et rehabilitatsioon toimib siis, kui õnnestub toetada süsteeme, kus on võimalik rakendada ja arendada koostöiseid metoodikaid ning kus inimesekeskne eesmärk pühitseb abinõu. Üksikteenused võivad tuua lahendusi, kuid multidistsiplinaarse käsitluse rakendamine peab olema vajaduse ilmnemisel lihtsasti kättesaadav. Iseäranis keerukamatel juhtudel. Selge on ka see, et kui globaalsel areenil on võimalik lugeda uuringuid inimeste taastumise kogemustest, sellest, mis mõjutab nende eluga rahulolu aastaid pärast uue terviseolukorra tekkimist, millised on personaalsed, süsteemsed või keskkondlikud pikaajalise tulemuse mõjutajad või mis muudab rehabilitatsioonispetsialistide ja -uurijate mõtlemist ja tegutsemist oma töö tegemisel ning teisi sellelaadseid uuringuid, siis Eestis meil oma rehabilitatsiooniteadust veel ei ole.
Teisest küljest on Eestis käimasolev rehabilitatsioonireform, sellega toimunud ootamatud muutused, arusaamatu visioon tulevikukorralduse osas, arutelud, mis tiirlevad paigal, tekitanud kahtlustunnet, ebakindlust ja mõneti ahastust, sest arusaam eelpoolmainitud baasväärtustest ning rehabilitatsiooni olemusest tundub olevat erinevates haakuvates ringkondades vägagi erinev. Paljuski baseeruvad tegevused arvamustel, mitte tõenduspõhisusel. Püüdlused moel ja teisel kaasa rääkida ja panustada, on võtnud oma aja otsides vastuseid juba eelkirjutatud küsimustele. Sealjuures püüdes öelda, et vaatamata kaasnevatele keerukustele on rehabilitatsioonisüsteemi arendamine väärt pingutamist.
Lisaks on käimas hoogne kriisikindluse tõstmine – arusaamise loomine sellest, kui toimepidevad ja kui kaua me iseseisvalt oleme ükskõik mis iseloomuga on olukord, mis meid ohustab ning ettevalmistused ja harjutamine juhtudeks, mis on tõenäolisemad. Ka selle valdkonna tegevused on loonud rohkem kui üks kord võimalusi mõelda ja öelda, mis rehabilitatsioon on ja võiks olla. Jälle kord koos sõnumiga: me oleme olemas, me võime olla kasulikud.
Veel. Me pugesime aktiivsete rehabilitatsioonilaagrite (AR laager) maailma – esmalt õppisime, siis proovisime ise järgi. AR laagrid on intensiivsed koosviibimised, mis põhinevad kogemusnõustamisele ja -mentordamisele ning võimaldavad ratastooli kasutavatel inimestel revideerida oma igapäevaoskuseid, panna end proovile erinevates liikumistegevustes ning kogeda tegevusi, mis võib-olla pole kuigi tavapärased, aga siiski võimalikud. AR laagrite mudel on alguse saanud Skandinaavias ning eelmisel aastal sai globaalse elu sisse rahvusvahelise organisatsiooni loomisega. Eesti esimene AR laager toimus heategevusalgatusena septembris, pakkudes väga palju emotsioone ja avastamisi. Ja tõstatas, jällegi, küsimusi, mis on ja peaks olema rehabilitatsioon.
Kõigile neile küsimustele ei ole olemas vastuseid. Mõneti seetõttu, et rehabilitatsioon on arenev kontseptsioon. Mõneti seetõttu, et ühiskond peab küpsema. Mõneti seetõttu, et süsteemide arendamine on keeruline ja ebatäiuslik ja kallis. Mõneti seetõttu, et muutuste juhtimine – eriti suurte muutuste juhtimine – on kuratlikult keeruline ettevõtmine. Ja veel mitmel setmel sarnasel põhjusel.
Küll aga on selge, et rehabilitatsiooni on ühiskonnale tarvis. Selle alahindamine maksab kätte vähem toimetulevas ja rohkem tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid tarbivas rahvas. Kui ravi on suunatud haigustega võitlemisele ja vigastustest pääsemisele, ennetus haiguste ja vigastuse vältimisele, tervisedendus terviseteadlikuse tõstmisele ja palliatsioon väärikale elust lahkumisele, siis rehabilitatsioon on suunatud rahulolevale ja toimekale elamisele, oma eluga hakkama saamisele enda terviseolukorra kontekstis. Ei tundu ju tähtsusetu või ebaoluline? Muidugi mitte, sest elu peab olema elamist väärt.